Ajalugu

Saateks

Tartust on kirjutatud palju, tema kaubanduselust vähem, turukaubandusest hoopis napilt. Ometi on turg etendanud linna elus küllaltki tähtsat osa. Et tänased tartlased oskaksid hinnata muutusi kodulinna turukaubanduses ning turutöötajail oleks alust meenutada möödunut – see sundiski Tartu turust kirjutama. Aeg kohustab kiirustama, sest üha vähemaks jääb neid, kes võiksid selles töös abistada. Järgnevate tekstide ja piltide kaudu heidame pilke Tartu turukaubanduse minevikku ja olevikku, inimestele, müügikohtadele ja kaupadele.

Ülo Kard 1988

Turu- ja laadakaubandus vanasti

Tartu kindlamalt dateeritud laatade ajalugu ulatub 1582. aastasse, kui Stefan Bathory privileegiga anti luba kolme laada pidamiseks.

1901. aasta „Liivimaa Kubermangu Lehest“ saab lugeda, et Tartu linna volikogu võttis vastu turgude määruse kehtivusega 9. novembrist 1901.

Määrus algab loeteluga: leivaturg, piimasaaduste turg, saabaste, mütside ja plekkanumate turg, mitmesuguste asjade turg ning vanakraamiturg.

Turgude piirid tuli määruste nõudel tähistada kõrgetele tulpadele kinnitatud siltidega. Laevadele lubati kaupu peale ja neilt maha laadida mõlemal Emajõe kaldal nii ülal- kui allpool Kivisilda 5 sülla (u 9 meetri) laiuses. Müügikohad näitasid kätte turuülevaatajad. Ilma nende loata ei tohtinud ükski müüja müügilaua taha asuda. Vanade asjadega kaubitseja võis aga asuda müügikohale alles pärast seda, kui ta „politseitunnistuse tema laitmatute eluviiside üle“ oli ette näidanud.

Määrus kaitses eriti küttepuude ostjaid. Puud pidid olema laotud tihedalt. Igal ostjal oli õigus enne ostmist lasta puud ümber laduda, et näha õiget mõõtu. Ladumist kontrollis põletispuude järelvaataja, kellel oli õigus ümberlaadimist nõuda, kui ta leidis, et see töö on tehtud lohakalt.

Lõpuks nägi määrus ette ka nõude, et turuplats jääks pärast turupäeva lõppu puhtaks.

Kodanlikule Tartule oli iseloomulik suur turu- ja laadakaubandus. Turgu peeti igal äripäeval. Vastava sundmäärusega olid kindlaks määratud turu- ja laadakohad. Lihaturg paiknes praeguse Lutsu raamatukogu ees, kalaturg koos saapa- ja nahaturuga Emajõe vasakul kaldal praeguse Võidu silla kõrval, toidukaupade turg Emajõe kaldal praeguse Vabaduse puiestee ümbruses kaarsilla ja turuhoone vahel, Emajõe vasakul kaldal praeguse Võidu silla ja kaarsilla vahelisel alal asusid pudukauba-, anumate-, majatarvete- ja puuturg. Praeguse Võidu silla otsa juures Emajõe vasakul kaldal asus ka heinaturg. Sisuliselt võib öelda, et kogu tänane Tartu kesklinn oli ajalooliselt üks suur turuplats.

1934. aastal anti Tartu turul kauplemiseks 1568 luba, millest umbes kolmandik olid lihaga kauplemise load.

Kui enamasti nägid kohalikud omavalitsused turgude pidamises lisatulu teenimise allikat ja ei investeerinud oluliselt turgude arengusse, siis Tartus pöörati turukaubanduse arendamisele suuremat tähelepanu. 1933. aastal hakati ettevalmistama turuhoone ehitust.

Ehitusleping sõlmiti juulis 1936. aastal ning turuhoone valmis detsembris 1937 ja jäi pikaks ajaks Eesti kõige esinduslikumaks turuhooneks.

Turuhoonesse viidi liha- ja kalaturg ning linnarahvale avas hoone uksed 1. jaanuaril 1938.